< Ézéchiel 31 >

1 II advint, dans la onzième année, le premier jour du troisième mois, que la parole de l’Eternel me fut adressée en ces termes:
Pea ʻi heʻene hoko ki hono hongofulu ma taha ʻoe taʻu, ʻi hono tolu ʻoe māhina, pea mo hono ʻuluaki ʻaho ʻoe māhina: naʻe hoko mai ʻae folofola ʻa Sihova kiate au, ʻo pehē,
2 "Fils de l’homme, dis à Pharaon, roi d’Egypte, et à sa cohue: A qui es-tu comparable dans ta grandeur?
“Foha ʻoe tangata, lea kia Felo ko e tuʻi ʻo ʻIsipite, pea ki heʻene kakai; Ko hai ha taha ʻoku tatau mo koe?
3 Voici, il était sur le Liban un cèdre superbe, aux belles branches, à la frondaison ombreuse, haut de stature; sa cime perçait les nuages.
“Vakai, ko ʻAsilia ko e sita lahi ʻi Lepanoni naʻe lelei hono ngaahi vā, naʻe fakapoʻupoʻuli ʻi hono malumalu, pea naʻa ne māʻolunga, pea naʻe aʻu hake hono ʻuluʻulu ki he ngaahi vā matolu.
4 Les eaux l’avaient fait croître, la source profonde l’avait développé, en faisant courir ses flots autour de sa plantation et en dirigeant ses canaux vers tous les arbres de la campagne.
Naʻe tupu lahi ia ko e meʻa ʻi he ngaahi vai, naʻe tupu ia ʻo hako ki ʻolunga koeʻuhi ko e loloto ʻoe ngaahi vaitafe naʻe tafe takatakai ʻi he ngaahi ʻakau toki tupu, mo hono ngaahi mangamangaʻi vai naʻe tafe atu ki he ngaahi ʻakau ʻoe vao.
5 Aussi, sa taille surpassait celle de tous les arbres de la campagne, ses branches s’étaient multipliées et ses rameaux, grâce à l’abondance des eaux, s’étaient allongés, car il les projetait au loin.
Ko ia naʻe fakamāʻolunga hake ai ia ʻi he ʻakau kotoa pē ʻoe vao, pea tupu ʻo lahi hono ngaahi vaʻa, pea hoko ʻo lōloa hono ngaahi vaʻa, koeʻuhi ko e lahi ʻoe vai, ʻi heʻene tupu hake.
6 Dans ses branches nichaient tous les oiseaux du ciel, et sous ses rameaux mettaient bas' toutes les bêtes des champs. A son ombre demeuraient toutes les grandes nations.
Naʻe ngaohi pununga ʻi hono vaʻa ʻae fanga manupuna kotoa pē ʻoe langi, pea naʻe fakatō ʻe he fanga manu kotoa pē ʻoe vao, ʻa honau ʻuhiki ʻi he malumalu ʻo hono ngaahi vaʻa, pea naʻe nofo ʻi hono malumalu ʻae ngaahi puleʻanga lalahi.
7 Il était beau dans sa grandeur, par la longueur de ses rameaux, car sa racine baignait dans de grandes eaux.
Ko ia naʻe toulekeleka ia ʻi heʻene lahi, mo e lōloa ʻa hono ngaahi vaʻa: he naʻe tō hono aka ʻi he veʻe vai lahi.
8 Les cèdres ne l’avaient pas éclipsé au jardin de Dieu, les cyprès n’étaient pas comparables à ses branches, et les platanes ne rivalisaient pas avec ses rameaux: aucun arbre du jardin de Dieu ne l’égalait en beauté.
Naʻe ʻikai faʻa fakalilo ia ʻe he ngaahi sita ʻi he ngoue ʻae ʻOtua: naʻe ʻikai tatau ʻae fea mo hono ngaahi vaʻa iiki, pea naʻe ʻikai tatau ʻae ʻakau ko e ifi papālangi mo hono ngaahi vaʻa lalahi; pea naʻe ʻikai ha ʻakau ʻi he ngoue ʻae ʻOtua, ʻoku na tatau ʻi he matamatalelei:
9 Je l’avais fait beau par la multitude de ses branches, et tous les arbres d’Eden, qui étaient au jardin de Dieu, le jalousaient.
Kuo u ngaohi ia ke matamatalelei, ko e meʻa ʻi he lahi ʻa hono ngaahi vaʻa: ko ia naʻe meheka ai kiate ia ʻae ngaahi ʻakau kotoa pē ʻi he ngoue ʻae ʻOtua.
10 Donc, ainsi parle le Seigneur Dieu, puisque tu avais tant monté en hauteur, puisqu’il avait étendu sa cime au milieu des nuages, et que son coeur s’est enorgueilli de sa hauteur,
Ko ia ʻoku pehē ai ʻe Sihova ko e ʻOtua; Koeʻuhi kuo ke hiki hake ko e ke ke māʻolunga, pea kuo ne ʻai ke ʻasi hake hono ʻuluʻulu ki he ngaahi vaʻa matolu, pea kuo hiki hono loto ko e meʻa ʻi heʻene māʻolunga;
11 j’ai voulu le livrer aux mains d’un puissant parmi les nations, pour qu’il lui infligeât le traitement dû à sa méchanceté: je l’ai répudié.
Ko ia kuo u tuku atu ai ia ki he nima ʻo ia ʻoku mālohi taha ʻi he hiteni; ko e moʻoni te ne fai mo ia: kuo u kapusi ia ʻeau koeʻuhi ko ʻene ngaahi kovi.
12 Ils l’ont coupé, les étrangers, les plus violents des peuples, ils l’ont jeté là. Sur les montagnes et sur toutes les vallées sont tombées ses branches; ses rameaux se sont brisés dans tous les ravins de la terre. Ils se sont retirés de son ombre, tous les peuples de la terre, et ils l’ont abandonné.
Pea kuo tā hifo ia mo siʻakiʻi ʻe he kau muli, mo e kau toʻa mei he ngaahi puleʻanga: kuo tō hifo hono ngaahi vaʻa ʻi he ngaahi moʻunga, pea ʻi he teleʻa kotoa pē, pea kuo mafesifesi hono ngaahi vaʻa iiki ʻi he veʻe vaitafe kotoa pē ʻi he fonua; pea kuo ʻalu hifo ʻae kakai kotoa pē ʻo māmani mei hono malumalu, pea kuo nau siʻaki ia.
13 Sur sa ruine habitent tous les oiseaux du ciel et sur ses rameaux se posent toutes les bêtes des champs,
Pea ʻi heʻene malofa ʻe nofomaʻu kiate ia ʻae ngaahi manupuna ʻoe langi, pea ʻe heka ʻae fanga manu ʻoe vao ki hono ngaahi vaʻa.
14 pour qu’aucun des arbres plantés près des eaux ne s’enorgueillisse plus de sa haute taille, et qu’ils ne percent plus les nuages de leur cime et qu’ils ne se dressent plus dans leur hauteur, ces géants, tous ces buveurs d’eau, car tous ont été voués à là mort, précipités dans les régions souterraines, au milieu des fils de l’homme, auprès de ceux qui sont descendus dans la fosse."
Kuo fai eni, koeʻuhi ke ʻoua naʻa ʻi ai ha taha ʻoe ngaahi ʻakau ʻi he veʻe vaitafe ʻe hiki ʻe ia ia ke māʻolunga, pe te ne ʻai ke ʻasi hake hono ʻuluʻulu ki he ngaahi vaʻa matolu, pe tuʻu fakamāmāʻolunga, ʻaia kotoa pē ʻoku inumia ʻae vai: he kuo tuku kotoa pē ʻakinautolu ki he mate, ki he ngaahi potu māʻulalo ʻoe fonua, ʻi he lotolotonga ʻoe fānau ʻae tangata, pea mo kinautolu ʻoku ʻalu hifo ki he luo.”
15 Ainsi parle le Seigneur Dieu: "Le jour où il est descendu dans le Scheol, j’ai fait mener le deuil; à cause de lui j’ai recouvert la source profonde, j’en ai arrêté les fleuves, et les grandes eaux ont été retenues prisonnières; j’ai enténébré pour lui le Liban, et tous les arbres des champs ont été pris de langueur à cause de lui. (Sheol h7585)
‌ʻOku pehē ʻe Sihova ko e ʻOtua: “Naʻaku fekau ke fai ʻae tangi mamahi ʻi he ʻaho ko ia naʻe ʻalu hifo ai ia ki he faʻitoka: ne u ʻufiʻufi ʻae loloto koeʻuhi ko ia, pea naʻaku taʻofi hono tafe ʻo ia, pea naʻe tuʻumaʻu ʻae ngaahi vai lalahi, pea naʻaku pule ki Lepanoni, ke tangi mamahi koeʻuhi ko ia, pea naʻe pongia koeʻuhi ko ia ʻae ngaahi ʻakau kotoa pē ʻoe vao. (Sheol h7585)
16 Au bruit de sa chute, j’ai fait tressaillir les peuples, quand je l’ai fait descendre dans le Scheol avec ceux qui descendent dans la fosse, et ils se sont consolés dans les régions souterraines, tous les arbres de l’Eden, les plus beaux, les meilleurs du Liban, tous les buveurs d’eau. (Sheol h7585)
Pea naʻaku fakangalulu ʻae ngaahi puleʻanga ʻi he longoaʻa ʻo ʻene hinga, ʻi heʻeku lī hifo ia ki heli fakataha mo kinautolu ʻoku ʻalu hifo ki he luo: pea ʻe fakafiemālieʻi ʻae ʻakau kotoa pē ʻi hiteni, pea mo e ʻakau fungani mo lelei kotoa pē ʻi Lepanoni, ʻaia kotoa pē ʻoku inumia ʻae vai, ʻi he ngaahi potu māʻulalo ʻoe māmani. (Sheol h7585)
17 Eux aussi sont descendus avec lui dans le Scheol auprès des victimes de l’épée; de même ses auxiliaires qui, s’asseyaient à son ombre parmi les nations. (Sheol h7585)
Naʻe ʻalu hifo foki mo ia ʻakinautolu ki heli, kiate kinautolu kuo tāmateʻi ʻaki ʻae heletā; pea mo kinautolu naʻa ne nimaʻaki, ʻakinautolu naʻe nofo ki lalo ʻi hono malumalu ʻi he lotolotonga ʻoe hiteni. (Sheol h7585)
18 A qui donc pouvais-tu être comparé en gloire et en grandeur parmi les arbres de l’Eden? Et pourtant, tu seras précipité, avec les arbres de l’Eden, dans les régions souterraines, parmi les incirconcis; tu seras couché avec les victimes de l’épée. Voilà ce qu’est Pharaon avec toute sa cohue, dit le Seigneur Dieu."
“Ko hai ha taha ʻoku mo tatau ʻi he nāunau; pea mo e lahi hake ʻi he ngaahi ʻakau ʻo ʻIteni? Ka neongo ia ʻe tulaki hifo koe ki lalo ki he potu māʻulalo ʻo māmani fakataha mo e ngaahi ʻakau ʻo ʻIteni: te ke tokoto hifo ʻi he lotolotonga ʻoe kakai taʻekamu, mo kinautolu kuo tāmateʻi ʻaki ʻae heletā.” ʻOku pehē ʻe Sihova ko e ʻOtua, “Ko eni ʻa Felo, pea mo hono kakai kotoa pē.”

< Ézéchiel 31 >