< 1 Rois 20 >

1 Alors Ben-hadad Roi de Syrie assembla toute son armée, et il y avait avec lui trente-deux Rois, des chevaux, et des chariots; puis il monta, assiégea Samarie, et il lui fit la guerre.
Pea naʻe tānaki fakataha ʻe Peni-Hatati ko e tuʻi ʻo Silia ʻa ʻene kautau kotoa pē: pea naʻe ʻiate ia ʻae tuʻi ʻe toko tolungofulu ma toko ua, mo e fanga hoosi, mo e ngaahi saliote: pea naʻa ne ʻalu hake ʻo ne kāpui ʻa Samēlia ʻaki ʻae tau, ʻo ne fai ʻae tau ki ai.
2 Et il envoya des messagers vers Achab Roi d'Israël dans la ville;
Pea naʻa ne kouna atu ʻae kau talafekau kia ʻEhapi ko e tuʻi ʻo ʻIsileli ki loto kolo, ʻo ne pehē kiate ia, “ʻOku pehē ʻe Peni-Hatati,
3 Et il lui fit dire: Ainsi a dit Ben-hadad: Ton argent et ton or est à moi, tes femmes aussi, et tes beaux enfants sont à moi.
‌ʻOku ʻaʻaku ʻa hoʻo siliva mo hoʻo koula; pea ʻoku ʻaʻaku foki ʻa hoʻo ngaahi uaifi pea mo hoʻo fānau, ʻio, ʻakinautolu ʻoku matalelei hake ʻi ai.”
4 Et le Roi d'Israël répondit, et dit: mon Seigneur, je suis à toi comme tu le dis, et tout ce que j'ai.
Pea naʻe tali ʻe he tuʻi ʻo ʻIsileli, ʻo pehē, “ʻE hoku ʻeiki ko e tuʻi, ʻo hangē ko hoʻo lea, ʻoku ʻaʻau au, pea mo ia kotoa pē ʻoku ou maʻu.”
5 Ensuite les messagers retournèrent, et dirent: Ainsi a dit expressément Ben-hadad: Puisque je t'ai envoyé dire: Donne-moi ton argent et ton or, ta femme, et tes enfants;
Pea naʻe toe haʻu ʻae kau talafekau, ʻonau pehē, “ʻOku pehē mai ʻe Peni-Hatati, Neongo ʻa ʻeku fekau atu kiate koe, ʻo pehē, Te ke tuku mai kiate au hoʻo siliva, mo hoʻo koula, mo ho ngaahi uaifi, pea mo hoʻo fānau;
6 Certainement demain en ce même temps j'enverrai chez toi mes serviteurs, qui fouilleront ta maison, et les maisons de tes serviteurs, et se saisiront de tout ce que tu prends plaisir à voir, et ils l'emporteront.
Neongo ia, te u fekau atu ʻa ʻeku kau tamaioʻeiki kiate koe ʻapongipongi ʻi he feituʻu laʻā ni nai, pea te nau hakule ho fale, pea mo e ngaahi fale ʻo hoʻo kau tamaioʻeiki; pea ʻe pehē, ʻilonga ha meʻa ʻoku mata lelei ki ho mata ʻoʻou, te nau toʻo ia ʻi honau nima ʻo ʻave.”
7 Alors le Roi d'Israël appela tous les Anciens du pays, et dit: Considérez je vous prie, et voyez que celui-ci ne cherche que du mal; car il avait envoyé vers moi pour avoir mes femmes, et mes enfants, mon argent et mon or; et je ne lui avais rien refusé.
Pea naʻe toki ʻomi ʻe he tuʻi ʻo ʻIsileli ʻae kau mātuʻa kotoa pē ʻoe fonua, ʻo ne pehē, “Vakai, ʻoku ou kole kiate kimoutolu, ke mou sio ki heʻene kumi ʻe he tangata ni ha fekovikoviʻi: he naʻa ne fekau mai kiate au ke ʻatu ʻa hoku ngaahi uaifi, mo ʻeku ngaahi fānau, mo ʻeku siliva, pea mo ʻeku koula; pea naʻe ʻikai te u taʻofi ha meʻa meiate ia.”
8 Et tous les Anciens et tout le peuple lui dirent: Ne l'écoute point, et ne lui complais point.
Pea naʻe pehē kiate ia ʻe he kau mātuʻa pea mo e kakai kotoa pē, “ʻOua naʻa ke fanongo kiate ia, pea ʻoua naʻa loto ki ai.”
9 Il répondit donc aux messagers de Ben-hadad: Dites au Roi mon Seigneur: Je ferai tout ce que tu as envoyé dire la première fois à ton serviteur, mais je ne pourrai faire ceci; et les messagers s'en allèrent, et lui rapportèrent cette réponse.
Ko ia naʻa ne pehē ai ki he kau tala fekau meia Peni-Hatati, “Mou tala ki hoku ʻeiki ko e tuʻi, Ko e meʻa kotoa pē naʻa ke tomuʻa fekau ai ki hoʻo tamaioʻeiki te u fai ia: ka ko e meʻa ko eni ʻe ʻikai siʻi te u mafai.” Pea naʻe ʻalu ʻae kau talafekau, ʻonau toe ʻomi ʻae lea kiate ia.
10 Et Ben-hadad renvoya vers lui, en disant: Ainsi me fassent les dieux, et ainsi ils y ajoutent, si la poudre de Samarie suffit pour remplir le creux de la main de [tous] ceux du peuple qui me suivent.
Pea naʻe fekau atu kiate ia ʻe Peni-Hatati, ʻo ne pehē, “Ke fai pehē ʻe he ngaahi ʻotua kiate au, ʻo lahi hake foki, ʻo kapau ʻe lahi ʻae efu ʻo Samēlia ke taki taha maʻu ʻe he kakai kotoa pē ʻoku muimui kiate au ha faluku ʻe taha.”
11 Mais le Roi d'Israël répondit, et dit: Dites-lui: que celui qui endosse [le harnois], ne se glorifie point comme celui qui le quitte.
Pea naʻe pehēange ʻe he tuʻi ʻo ʻIsileli, “Tala kiate ia, ʻOua naʻa polepole ia ʻaia ʻoku nonoʻo mai hono mahafutau, ʻo hangē ko ia ʻoku ne vete ia.”
12 Et il arriva qu'aussitôt que [Ben-hadad] eut entendu cette réponse (or il buvait alors dans les tentes avec les Rois) il dit à ses serviteurs: Rangez-vous en bataille. Et ils se rangèrent en bataille contre la ville.
Pea naʻe hoko ʻo pehē, ʻi heʻene fanongo ʻa Peni-Hatati ki he lea ko ia, lolotonga ʻa ʻene inu, ʻaia mo ʻene ngaahi tuʻi ʻi he ngaahi fale fehikitaki, naʻa ne pehē ai ki heʻene kau tamaioʻeiki, “Mou teuteu.” Pea naʻa nau teuteu ke tauʻi ʻae kolo.
13 Alors voici un Prophète qui vint vers Achab Roi d'Israël, et qui lui dit: Ainsi a dit l'Eternel, n'as-tu pas vu cette grande multitude? Voilà, je m'en vais la livrer aujourd'hui entre tes mains, et tu sauras que je suis l'Eternel.
Pea vakai, naʻe haʻu ha palōfita kia ʻEhapi ko e tuʻi ʻIsileli, ʻo ne pehē, “ʻOku pehē ʻe Sihova, ‘Kuo ke mamata ki he fuʻu kakai tokolahi ni? Vakai, te u tukuange kinautolu ki ho nima he ʻaho ni; pea te ke ʻilo ko au ko Sihova.’”
14 Et Achab dit: Par qui? et [le Prophète lui] répondit: Ainsi a dit l'Eternel: Ce sera par les valets des Gouverneurs des Provinces. Et [Achab] dit: Qui est-ce qui commencera la bataille? et il lui répondit: Toi.
Pea naʻe pehē ʻe ʻEhapi, “Ia hai?” Pea naʻe pehē mai ʻe ia, “ʻOku pehē ʻe Sihova, ʻi he nima ʻoe kau talavou ʻoe houʻeiki ʻoe ngaahi vahefonua.” Pea naʻa ne toki pehē, “Pea ko hai ʻe tataki ʻae tau?” Pea naʻa ne pehē mai, “Ko koe.”
15 Alors il dénombra les valets des Gouverneurs des Provinces, qui furent deux cent trente et deux; après eux il dénombra tout le peuple de tous les enfants d'Israël, qui furent sept mille.
Pea naʻa ne toki lau hake ʻae kau talavou ʻoe houʻeiki ʻoe ngaahi vahefonua, pea naʻa nau toko uangeau ma tolungofulu ma ua: pea hili ʻene lau kinautolu, naʻa ne lau ʻae kakai kotoa pē, ʻae fānau kotoa pē ʻa ʻIsileli, ko e toko fitu afe.
16 Et ils sortirent en plein midi, lorsque Ben-hadad buvait, s'enivrant dans les tentes, lui, et les trente-deux Rois qui étaient venus à son secours.
Pea naʻa nau ʻalu atu feʻunga mo e hoʻatāmālie. Ka naʻe lolotonga ia ʻae inu ke konā ʻa Peni-Hatati ʻi he ngaahi fale fehikitaki, ko ia mo e ngaahi tuʻi, ʻae ngaahi tuʻi ʻe toko tolungofulu ma ua ʻaia naʻe tokoni kiate ia.
17 Les valets donc des Gouverneurs des Provinces sortirent les premiers, et Ben-hadad envoya quelques-uns qui le lui rapportèrent, en disant: Il est sorti des gens de Samarie.
Pea naʻe muʻomuʻa atu ʻae kau talavou ʻoe houʻeiki ʻoe ngaahi vahefonua; pea naʻe ʻalu atu ʻae fekau meia Peni-Hatati, pea naʻa nau fakahā kiate ia, ʻo pehē, ʻOku haʻu ha kau tangata mei Samēlia.
18 Et il dit: Soit qu'ils soient sortis pour la paix, ou qu'ils soient sortis pour faire la guerre, saisissez-les tous vifs.
Pea naʻa ne pehē, “Kapau kuo nau hū mai kituʻa ʻi he melino, puke moʻui pe kinautolu; pea kapau kuo nau ʻomi kituʻa ke fai ʻae tau, puke moʻui pe kinautolu.”
19 Les valets donc des Gouverneurs des Provinces sortirent de la ville, et l'armée qui était après eux.
Ko ia naʻe hū mai mei he kolo ʻae kau talavou ni ʻoe houʻeiki ʻoe ngaahi vahe fonua, pea mo e kautau naʻe muimui kiate kinautolu.
20 Et chacun d'eux frappa son homme, de sorte que les Syriens s'enfuirent, et Israël les poursuivit; et Ben-hadad Roi de Syrie se sauva sur un cheval, et les gens de cheval aussi.
Pea naʻa nau tāmateʻi taki taha haʻane tangata: pea naʻe feholaki ʻae kakai Silia; pea naʻe tulia kinautolu ʻe he kakai ʻIsileli: pea naʻe hao moʻui ʻa Peni-Hatati ko e tuʻi ʻo Silia ʻi ha hoosi fakataha mo e kau heka hoosi.
21 Et le Roi d'Israël sortit, et frappa les chevaux, et les chariots, en sorte qu'il fit un grand carnage des Syriens.
Pea naʻe ʻalu atu ʻae tuʻi ʻo ʻIsileli, ʻo ne teʻia ʻae fanga hoosi mo e ngaahi saliote, pea naʻa ne tāmateʻi ʻae kakai Silia ʻi he tāmate lahi ʻaupito.
22 Puis le Prophète vint vers le Roi d'Israël, et lui dit: Va, renforce-toi; et sache, et regarde ce que tu auras à faire; car l'an révolu le Roi de Syrie remontera contre toi.
Pea naʻe haʻu ʻae palōfita ki he tuʻi ʻo ʻIsileli, mo ne pehē kiate ia, “Ke ke ʻalu, mo fakamālohi koe, pea vakai, ʻo tokanga ki he meʻa ʻoku ke fai: he ka toe hoko mai ʻae faʻahitaʻu ʻe toe haʻu ʻae tuʻi ʻa Silia ke tauʻi koe.”
23 Or les serviteurs du Roi de Syrie lui dirent: Leurs dieux sont des dieux de montagne, c'est pourquoi ils ont été plus forts que nous, mais combattons contr'eux dans la campagne; [et] certainement, nous serons plus forts qu'eux.
Pea naʻe pehē ʻe he kau tamaioʻeiki ʻae tuʻi ʻo Silia kiate ia, “Ko honau ngaahi ʻotua, ko e ʻotua ʻoe ngaahi moʻunga; ko ia naʻa nau mālohi hake ai ʻiate kitautolu; kae tuku ke tau tauʻi ʻakinautolu ʻi he tokalelei, pea ko e moʻoni te tau mālohi hake ʻiate kinautolu.
24 Fais donc ceci: Ote chacun de ces Rois de leur place, et mets en leur lieu des capitaines.
Pea ke fai ʻae meʻa ni, ʻAve ʻae ngaahi tuʻi, ʻae tangata taki taha mei hono potu, pea fetongiʻaki kinautolu ʻae ngaahi ʻeiki tau:
25 Puis lève une armée pareille à celle que tu as perdue, et autant de chevaux, et de chariots, et nous combattrons contr'eux dans la campagne, [et tu verras] si nous ne sommes pas plus forts qu'eux. Il acquiesça donc à ce qu'ils lui dirent, et le fit ainsi.
Pea lau mai kiate koe ha kautau, ʻo hangē ko e kautau kuo mole ʻiate koe, ko e hoosi ke tatau mo e hoosi, mo e saliote ke tatau mo e saliote: pea te tau tau mo kinautolu ʻi he potu tokalelei, pea ko e moʻoni te tau mālohi hake ʻiate kinautolu.” Pea naʻa ne tokanga ki heʻenau lea, ʻo ne fai pehē.
26 Un an donc après, Ben-hadad dénombra les Syriens, et monta en Aphek pour combattre contre Israël.
Pea ʻi heʻene toe hokosia mai ʻae faʻahitaʻu, naʻe lau hake ʻae kakai Silia ʻe Peni-Hatati, ʻo ne ʻalu hake ki ʻEfeki ke tau mo ʻIsileli.
27 On fit aussi le dénombrement des enfants d'Israël; et s'étant fournis de vivres, ils s'en allèrent contre les Syriens. Les enfants d'Israël se campèrent vis-à-vis d'eux; et ils ne paraissaient pas plus que deux troupeaux de chèvres; mais les Syriens remplissaient la terre.
Pea naʻe lau hake ʻae fānau ʻa ʻIsileli, pea naʻe taki taha ʻave ʻene meʻakai, mo nau ʻalu atu ko honau tali: pea naʻe fokotuʻu honau ʻapitanga ʻi honau ʻao ʻe he fānau ʻa ʻIsileli, ʻo hangē ko e ngaahi fānganga kosi siʻi ʻe ua; ka naʻe fonu ʻae fonua kotoa ʻi he kau Silia.
28 Alors l'homme de Dieu vint, et parla au Roi d'Israël, et lui dit: Ainsi a dit l'Eternel: Parce que les Syriens ont dit: L'Eternel est Dieu des montagnes, et n'est point Dieu des vallées, je livrerai entre tes mains toute cette grande multitude, et vous saurez que je suis l'Eternel.
Pea naʻe haʻu ha tangata ʻoe ʻOtua, ʻo ne lea ki he tuʻi ʻo ʻIsileli, ʻo pehē, “ʻOku pehē ʻe Sihova, ‘Koeʻuhi kuo pehē ʻe he kakai Silia, Ko e ʻOtua pe ʻoe ngaahi moʻunga ʻa Sihova, ka ʻoku ʻikai ko e ʻOtua ia ʻoe ngaahi potu tokalelei, ko ia te u tukuange ai ʻae fuʻu kakai tokolahi ni ki ho nima, pea te mou ʻilo ko Sihova au.’”
29 Sept jours durant ils demeurèrent campés vis-à-vis les uns des autres; mais le septième jour ils en vinrent aux mains; et les enfants d'Israël frappèrent en un seul jour cent mille hommes de pied des Syriens.
Pea naʻa nau nofo ʻo fehangaʻaki ko e taha ki he taha ʻi he ʻaho ʻe fitu. Pea naʻe pehē, ʻi hono fitu ʻoe ʻaho naʻe hoko ʻae tau: pea naʻe tāmateʻi ʻe he fānau ʻa ʻIsileli ʻae kau tangata hāʻele ʻe tokotaha kilu ʻoe kakai Silia ʻi he ʻaho pe taha.
30 Et le reste s'enfuit dans la ville d'Aphek, où la muraille tomba sur vingt et sept mille hommes qui étaient demeurés de reste. Et Ben-hadad s'enfuit, et entra dans la ville, [et il se cacha] dans le cabinet d'une chambre.
Ka naʻe feholaki ʻae toenga [kakai ]ki ʻEfeki, ki he loto kolo; pea naʻe hinga ʻae ā ʻi ai ʻo taʻomia ʻae kau tangata ʻe toko ua mano mo e toko fitu afe, ʻaia naʻe toe. Pea naʻe hola ʻa Peni-Hatati, ʻo ne hū mai ki he kolo, pea ki he loki ki loto fale.
31 Et ses serviteurs lui dirent: Voici maintenant, nous avons ouï dire que les Rois de la maison d'Israël sont des Rois débonnaires; maintenant donc mettons des sacs sur nos reins, et mettons des cordes à nos têtes; et sortons vers le Roi d'Israël; peut-être qu'il te donnera la vie sauve.
Pea naʻe pehē ʻe heʻene kau tamaioʻeiki kiate ia, “Vakai eni, kuo mau fanongo ko e ngaahi tuʻi faʻa ʻaloʻofa ʻae ngaahi tuʻi ʻoe fale ʻo ʻIsileli: ʻoku mau kole kiate koe, tuku ke mau ʻai ʻae tauangaʻa ki homau kongaloto, mo e maea ki homau ʻulu, pea mau ʻalu atu ki he tuʻi ʻo ʻIsileli heiʻilo te ne fakamoʻui koe.”
32 Ils se ceignirent donc de sacs autour de leurs reins, et de cordes autour de leurs têtes, et ils vinrent vers le Roi d'Israël, et lui dirent: Ton serviteur Ben-hadad dit: Je te prie que je vive. Et il répondit: Vit-il encore? Il est mon frère.
Ko ia naʻa nau nonoʻo ʻaki kinautolu ʻae tauangaʻa ʻi honau kongaloto, mo e maea ki honau ʻulu, pea [naʻa nau ]haʻu ki he tuʻi ʻo ʻIsileli, ʻo pehē, “ʻOku pehē mai ʻe hoʻo tamaioʻeiki ko Peni-Hatati, ʻOku ou kole kiate koe, “Tuku ke u moʻui.” Pea naʻa ne pehē, “He ʻoku ne kei moʻui? Ko hoku kāinga ia.”
33 Et ces gens étaient là comme au guet, et ils se hâtèrent de savoir précisément [s'ils auraient] de lui [ce qu'ils prétendaient], et ils dirent: Ben-hadad est-il ton frère? Et il répondit: Allez, [et] l'amenez. Ben-hadad donc sortit vers lui, et il le fit monter sur le chariot.
Pea naʻe tokanga lahi ʻe he kau tangata pe ʻe ai ha meʻa lelei meiate ia, pea naʻa nau puke leva ki ai: pea naʻa nau pehē, “Ko ho kāinga ko Peni-Hatati. Pea naʻa ne toki pehē atu, “Mou ʻalu ʻo ʻomi ia.” Pea naʻe toki haʻu ʻa Peni-Hatati kituʻa kiate ia; pea naʻa ne fekau ia ke heka hake ki he saliote.
34 Et [Ben-hadad] lui dit: Je te rendrai les villes que mon père avait prises à ton père, et tu te feras des places en Damas comme mon père avait fait en Samarie. Et moi, [répondit Achab], je te renverrai avec cette alliance. Il traita donc alliance avec lui, et le laissa aller.
Pea naʻe pehē ʻe [Peni-Hatati ]kiate ia, “Ko e ngaahi kolo, ʻaia naʻe kapasia ʻe heʻeku tamai mei hoʻo tamai, te u toe ʻatu; pea te ke ngaohi maʻau ʻae ngaahi hala ʻi Tamasikusi ʻo hangē ko ia naʻe ngaohi ʻe heʻeku tamai ʻi Samēlia.” Pea naʻe pehēange ai [ʻe ʻEhapi], “Te u tukuange koe ke ʻalu ʻi he fuakava ni.” Ko ia naʻa ne fai mo ia ha fuakava, mo ne tukuange ia ke ʻalu.
35 Alors quelqu'un d'entre les fils des Prophètes dit à son compagnon, suivant la parole de l'Eternel: Frappe-moi; je te prie: mais celui-là refusa de le frapper.
Pea ko e tangata ʻe tokotaha ʻi he ngaahi foha ʻoe kau palōfita, naʻe pehē ki hono kaungāʻapi ʻi he folofola ʻa Sihova, “ʻOku ou kole ke ke taaʻi au. Pea naʻe ʻikai te ne loto ke taaʻi ia.
36 Et il lui dit: Parce que tu n'as point obéi à la parole de l'Eternel, voilà tu vas te séparer de moi, et un lion te tuera. Quand il se fut séparé de lui, un lion le trouva, et le tua.
Pea naʻa ne toki pehē kiate ia, “Koeʻuhi kuo ʻikai te ke fai talangofua ki he folofola ʻa Sihova, vakai, ʻoka ke ka ʻalu atu leva meiate au, ʻe tāmateʻi koe ʻe ha laione.” Pea ʻi heʻene mahuʻi atu leva meiate ia, naʻe maʻu ia ʻe ha laione, ʻo ne tāmateʻi ia.
37 Puis il trouva un autre homme, et lui dit: Frappe-moi, je te prie; et cet homme-là ne manqua pas à le frapper, et il le blessa.
Pea naʻa ne toki ʻilo ʻae tangata kehe ʻe taha ʻo ne pehē, “ʻOku ou kole ke ke taaʻi au.” Pea naʻe taaʻi ia ʻe he tangata, pea naʻa ne lavea, ʻi hono taaʻi.
38 Après cela le Prophète s'en alla, et s'arrêta [attendant] le Roi sur le chemin, et il se déguisa ayant un bandeau sur ses yeux.
Ko ia naʻe ʻalu ai ʻae palōfita, mo ne tatali ʻi he hala ki he tuʻi, pea naʻa ne fakapuli ia ʻaki ʻae efuefu naʻe ʻai ki hono mata.
39 Et comme le Roi passait, il cria au Roi, et lui dit: Ton serviteur était allé au milieu de la bataille, et voilà quelqu'un s'étant retiré, m'a amené un homme, et m'a dit: Garde cet homme, s'il vient à s'échapper, ta vie en répondra, ou tu en payeras un talent d'argent.
Pea ʻi heʻene ʻalu ange ai ʻae tuʻi naʻa ne ui atu ki he tuʻi: pea naʻa ne pehē, “Naʻe ʻalu atu ʻa hoʻo tamaioʻeiki ki he lotolotonga ʻoe tau; pea vakai, naʻe afe mai ha tangata ʻo ne ʻomi ha tangata kiate au, mo ne pehē, ‘Puke maʻu ʻae tangata ni: kapau ʻe mole ia ʻi ha meʻa, ʻe toki totongi ʻe hoʻo moʻui ʻa ʻene moʻui ʻaʻana, pea ka ʻikai ia te ke totongi ʻaki ha taleniti siliva ʻe taha.’
40 Or il est arrivé que comme ton serviteur faisait quelques affaires çà et là, cet homme-là ne s'est point trouvé. Et le Roi d'Israël lui répondit: Telle est ta condamnation, tu en as décidé.
Pea lolotonga ʻae femouʻekina ʻa hoʻo tamaioʻeiki, ʻiloange kuo ne hao.” Pea naʻe pehē ʻe he tuʻi ʻo ʻIsileli kiate ia, “ʻE pehē pe ʻae fakamaauʻi koe; kuo ke fakapapau pe ia ʻe koe.”
41 Alors cet homme ôta promptement le bandeau de dessus ses yeux, et le Roi d'Israël reconnut que c'était un des Prophètes.
Pea naʻa ne fai fakatoʻotoʻo ʻo ne toʻo ʻae efuefu mei hono mata; pea naʻe toki ʻilo ia ʻe he tuʻi ʻo ʻIsileli ko e tokotaha ia ʻi he kau palōfita.
42 Et [ce Prophète] lui dit: Ainsi a dit l'Eternel, parce que tu as laissé aller d'entre tes mains l'homme que j'avais condamné à l'interdit, ta vie répondra pour la sienne, et ton peuple pour son peuple.
Pea naʻa ne pehē kiate ia, “ʻOku pehē ʻe Sihova, ‘Koeʻuhi kuo ke tukuange mei ho nima ʻae tangata naʻaku tukupau ʻeau ke fakaʻauha ʻaupito, ko ia ʻe totongi ʻaki ʻa hoʻo moʻui ʻa ʻene moʻui ʻaʻana, pea ʻe totongi ʻaki hoʻo kakai ʻa ʻene kakai ʻaʻana.’”
43 Mais le Roi d'Israël se retira en sa maison tout refrogné et indigné, et vint en Samarie.
Pea naʻe ʻalu ʻae tuʻi ʻo ʻIsileli ki hono fale kuo māfasia mo mamahi, mo ne hoko ki Samēlia.

< 1 Rois 20 >