< Richter 1 >

1 Und nach Josues Tode fragten die Söhne Israels den Herrn: "Wer von uns soll zuerst in den Kampf wider die Kanaaniter ziehen?"
Pea hili ʻae pekia ʻa Siosiua naʻe hoko ʻo pehē, naʻe fehuʻi ʻe he fānau ʻa ʻIsileli kia Sihova, ʻo pehē, “Ko hai ʻiate kimautolu ʻe ʻalu muʻomuʻa hake ki he kau Kēnani ke tauʻi ʻakinautolu?”
2 Da sprach der Herr: "Juda soll hinziehen! Ich gebe das Land in seine Hand."
Pea naʻe folofola ʻa Sihova, “Ke ʻalu hake ʻa Siuta: vakai, kuo u tukuange ʻae fonua ki hono nima.”
3 Da sprach Juda zu seinem Bruder Simeon: "Zieh mit mir in mein Losteil! Wir wollen wider die Kanaaniter streiten. Dann ziehe auch ich mit dir in dein Losteil." Und Simeon zog mit ihm.
Pea naʻe lea ʻa Siuta ki hono tokoua ko Simione, ʻo pehē, “Haʻu ke ta ō mo koe ki hoku tofiʻa, koeʻuhi ke ta tauʻi ʻae kau Kēnani; pea te u ʻalu mo koe foki ki ho tofiʻa.” Pea naʻe ʻalu ʻa Simione mo ia.
4 Juda zog nun hin, und der Herr gab die Kanaaniter und die Periziter in seine Hand. Sie schlugen diese bei Bezek, 10.000 Mann.
Pea naʻe ʻalu hake ʻa Siuta: pea naʻe tukuange ʻe Sihova ʻae kau Kēnani mo e kau Pelesi ki honau nima: pea naʻa nau tāmateʻi ʻiate kinautolu ʻi Piseki ko e kau tangata ʻe tokotaha mano.
5 In Bezek stießen sie auf den Zepterträger, kämpften mit ihm und schlugen die Kanaaniter und Periziter.
Pea naʻa nau ʻilo ʻa ʻAtoni-Piseki ʻi Piseki: pea naʻa nau tauʻi ia, pea naʻa nau tāmateʻi ʻae kau Kēnani mo e kau Pelesi.
6 Der Zepterträger jedoch floh. Sie aber jagten ihm nach, griffen ihn und hieben ihm die Daumen und die großen Zehen ab.
Ka naʻe hola ʻa ʻAtoni-Piseki; pea naʻa nau tuli ʻo maʻu ia, ʻonau tutuʻu hono ongo motuʻa nima mo hono motuʻa vaʻe.
7 Da sprach der Zepterträger: "Siebzig Könige mit abgehauenen Daumen und Zehen haben unter meinem Tische aufgelesen. Wie ich getan, so hat mir Gott vergolten." Dann brachten sie ihn nach Jerusalem, und er erlitt dort den Tod.
Pea naʻe pehē ʻe ʻAtoni-Piseki, “Ko e tuʻi ʻe toko fitungofulu, naʻe tutuʻu honau ngaahi motuʻa nima mo e motuʻa vaʻe, naʻe tufi ʻenau meʻakai ʻi lalo ʻi hoku keinangaʻanga: hangē ko ia naʻaku fai, kuo totongi pehē kiate au ʻe he ʻOtua.” Pea naʻa nau ʻomi ia ki Selūsalema, pea naʻe pekia ia ʻi ai.
8 Judas Söhne kämpften nämlich gegen Jerusalem, eroberten es und schlugen es mit des Schwertes Schärfe und steckten die Stadt in Brand.
Pea ko eni, naʻe tauʻi ʻa Selūsalema ʻe he fānau ʻa Siuta, pea naʻe lavaʻi ia, pea naʻe taaʻi ʻaki ia ʻae mata ʻoe heletā, pea tutu ʻae kolo ʻaki ʻae afi.
9 Danach zogen Judas Söhne zum Kampfe gegen die Kanaaniter hinab, die das Gebirge, das Südland und die Niederung bewohnten.
Pea hili ia naʻe toki ʻalu ʻae fānau ʻa Siuta ke tauʻi ʻae kau Kēnani, ʻaia naʻe nofo ʻi he moʻunga, pea ʻi he potu tonga, pea mo e toafa.
10 Und Juda zog gegen die Kanaaniter in Hebron. Hebron aber hieß vormals Kirjat Arba. Sie schlugen Sesai, Achiman und Talmai.
Pea naʻe ʻalu ʻa Siuta ke tauʻi ʻae kau Kēnani ʻaia naʻe nofo ʻi Hepeloni: (pea ko e hingoa ʻo Hepeloni ʻi muʻa ko Kesa-ʻAlipa: ) pea naʻa nau tāmateʻi ʻa Sesei, mo ʻEhimani, mo Talimi.
11 Von dort zogen sie gegen Debirs Einwohner. Debir hieß vormals Kirjat Sepher.
Pea naʻe ʻalu mei ai ia ke tauʻi ʻae kakai ʻo Tipa: pea ko hono hingoa muʻa ʻo Tipa, ko Kesa-Sefa:
12 Und Kaleb sprach: "Wer Kirjat Sepher bezwingt und einnimmt, dem gebe ich meine Tochter Aksa zum Weibe."
Pea naʻe pehē ʻe Kelepi, “Ko ia ʻoku ne taaʻi ʻa Kesa-Sefa, ʻo lavaʻi ia, te u foaki atu kiate ia hoku ʻofefine ko ʻAkesa kena mali.”
13 Da nahm es des Kenaz Sohn Otniel, Kalebs jüngerer Bruder. Da gab er ihm seine Tochter Aksa zum Weibe.
Pea naʻe kapasi ia ʻe Otinili ko e foha ʻo Kenasi ko e tehina ʻo Kelepi: pea ne ʻatu kiate ia hono ʻofefine ko ʻAkesa kena mali.
14 Als sie hinzog, überlistete sie ihren Vater, da sie von ihm ein Feld wollte. Sie neigte sich nämlich vom Esel, so daß Kaleb sie fragte: "Was ist dir?"
Pea naʻe hoko ʻo pehē, ʻi heʻene haʻu kiate ia, naʻa ne ueʻi ia ke ne kole ʻae ngoue mei heʻene tamai: pea naʻe ʻalu hifo ia mei heʻene ʻasi; pea naʻe pehē ʻe Kelepi kiate ia, Ko e hā ho loto?
15 Sie aber sprach zu ihm: "Gib mir doch eine Abschiedsgabe! Du vergibst mich ja nach dem Südland. So gib mir Wasser!" Da gab ihr Kaleb oberirdische und unterirdische Wasserstellen.
Pea pehē ʻe ia kiate ia, “Tuku mai ha tāpuaki: he kuo ke foaki kiate au ha fonua ʻi he feituʻu tonga; ke ke foaki mai ʻae ngaahi matavai foki.” Pea naʻe foaki ʻe Kelepi kiate ia ʻae ngaahi matavai ʻi ʻolunga mo e ngaahi matavai ʻi lalo.
16 Die Söhne des Keniters, des Schwiegervaters Mosis, waren aus der Palmenstadt zu den Söhnen Judas nach der Wüste Juda im Rücken Arads hinauf gezogen. Diese aber zogen ab und verpflanzten das Volk.
Pea ko e fānau ʻa Kena ko e tamai ʻi he fono kia Mōsese, ne nau ʻalu hake fakataha mo e fānau ʻa Siuta mei he kolo ʻoe ʻakau ko e ponga ki he toafa ʻo Siuta, ʻaia ʻoku tuʻu ki he potu tonga ʻo ʻAlati; pea naʻa nau ʻalu ʻo nonofo mo e kakai.
17 Auch Juda zog mit seinem Bruder Simeon weiter. Sie schlugen die Kanaaniter zu Sephat und bannten es. Daher nannte man die Stadt Chorma.
Pea naʻe ʻalu ʻa Siuta mo hono tokoua ko Simione, pea naʻa na tāmateʻi ʻae kau Kēnani naʻe nofo ʻi Sefati, ʻonau fakaʻauha ʻaupito ia. Pea naʻe ui hono hingoa ʻoe kolo ko Hoama.
18 Dann eroberte Juda Gaza, Askalon und Ekron je mit ihrem Gebiet.
Pea naʻe maʻu ʻe Siuta ʻa Kesa foki mo hono ngaahi potu ʻo ia, mo ʻAsikiloni mo hono ngaahi potu ʻo ia, mo Ekiloni mo hono ngaahi potu ʻo ia.
19 Und der Herr war mit Juda, und es besetzte das Gebirge; die Talbewohner nämlich konnte es nicht vertreiben, weil sie eiserne Wagen hatten.
Pea naʻe ʻia Siuta ʻa Sihova: pea naʻa ne kapusi ʻae kakai ʻoe moʻunga: ka naʻe ʻikai faʻa kapusi ʻe ia ʻae kakai ʻoe teleʻa, koeʻuhi naʻa nau maʻu ʻae ngaahi saliote ʻaione.
20 Sie gaben nun Hebron dem Kaleb, wie es Moses befohlen. Und er vertrieb daraus die Enaksöhne.
Pea naʻa nau foaki ʻa Hepeloni kia Kelepi, ʻo hangē ko e lea ʻa Mōsese: pea naʻa ne kapusi mei ai ʻae foha ʻe toko tolu ʻo ʻAnaki.
21 Auch die Benjaminiten konnten die Jebusiter, Jerusalems Insassen, nicht vertreiben. So blieben die Jebusiter bei den Söhnen Benjamins bis auf diesen Tag.
Pea naʻe ʻikai kapusi ʻe he fānau ʻa Penisimani ʻae kau Sepusi naʻe nofo ʻi Selūsalema; ka kuo nofo ʻae kau Sepusi mo e fānau ʻa Penisimani ʻi Selūsalema, ʻo aʻu ki he ʻaho ni.
22 Auch die vom Hause Josephs zogen gegen Betel, und der Herr war mit ihnen.
Pea ko e fale ʻo Siosefa, naʻe ʻalu hake foki ʻakinautolu ke tauʻi ʻa Peteli pea naʻe ʻiate kinautolu ʻa Sihova.
23 Die vom Hause Josephs ließen nun Betel ausspähen. Die Stadt aber hieß vordem Luz.
Pea naʻe fekau ʻe he fale ʻo Siosefa ke vakaiʻi ʻa Peteli: (Pea ko hono hingoa ʻi muʻa ʻoe kolo ko Lusa.)
24 Die Kundschafter sahen nun einen Mann aus der Stadt kommen und sagten zu ihm: "Zeig uns den Zugang zur Stadt! Wir erweisen dir dafür Gutes."
Pea naʻe mamata ʻe he kau mataki ki he tangata ʻoku haʻu kituʻa mei he kolo, pea naʻa nau pehē kiate ia, “ʻOku mau kole kiate koe ke fakahā kiate kimautolu ʻae hūʻanga ki he kolo, pea te mau fai ʻofa kiate koe.”
25 Da zeigte er ihnen den Zugang zur Stadt. Und sie schlugen die Stadt mit des Schwertes Schärfe. Den Mann aber ließen sie mit seiner ganzen Familie ziehen.
Pea ʻi heʻene fakahā kiate kinautolu ʻae hūʻanga ki he kolo, naʻa nau taaʻi ʻae kolo ʻaki ʻae mata ʻoe heletā; ka naʻa nau tukuange ʻae tangata ke ʻalu mo hono fale kotoa pē.
26 Da ging der Mann in das Chittiterland, baute eine Stadt und nannte sie Luz. So heißt sie bis auf diesen Tag.
Pea naʻe ʻalu ʻae tangata ki he fonua ʻoe kau Heti, pea naʻe langa ʻe ia ʻae kolo, pea naʻe ui hono hingoa ʻo ia ko Lusa: ʻaia ko hono hingoa ia ʻo aʻu ki he ʻaho ni.
27 Auch Manasse vertrieb nicht die Bewohner von Bet Sean, Taanak, Ibleam, Megiddo und ihren Dörfern. Den Kanaanitern nämlich gelang es, in diesem Lande zu bleiben.
Pea naʻe ʻikai kapusi foki ʻe Manase ʻae kakai mei Pete-Seani mo hono ngaahi potu kakai, mo Tenaki mo hono ngaahi kolo, pe ko e kakai ʻo Toa mo hono ngaahi kolo, pe ko e kakai ʻo Ipiliami mo hono ngaahi kolo, pe ko e kakai ʻo Mekito mo hono ngaahi kolo: ka naʻe maʻu pe ʻae loto ʻoe kau Kēnani kenau nofo ʻi he fonua.
28 Als aber Israel erstarkte, machte es die Kanaaniter zinsbar, vertrieb sie aber nicht ganz.
Pea naʻe pehē, ʻi he hoko ʻo mālohi ʻa ʻIsileli, naʻa nau fekau ke tukuhau ʻae kau Kēnani, pea naʻe ʻikai tenau kapusi ʻaupito ʻakinautolu kituaʻā.
29 Auch Ephraim vertrieb nicht die kanaanitischen Insassen von Gezer. So blieben die Kanaaniter mitten unter ihm zu Gezer.
Pea naʻe ʻikai kapusi foki ʻe ʻIfalemi ʻae kau Kēnani ʻaia naʻe nofo ʻi Kesa; ka naʻe nofo ʻi Kesa ʻae kau Kēnani mo kinautolu.
30 Auch Zabulon vertrieb nicht die Insassen von Kitron noch die von Nahalol. So blieben die Kanaaniter mitten unter ihm, wurden aber zinsbar.
Pea naʻe ʻikai kapusi ʻe Sepuloni ʻae kakai ʻo Kitiloni, pe ko e kakai ʻo Nehaloli; ka naʻe nofo ʻae kau Kēnani mo kinautolu, ʻonau hoko ʻo tukuhau.
31 Asser vertrieb nicht die Insassen von Akko und die von Sidon, Achlab, Akzib, Helba, Aphik und Rechob.
Pea naʻe ʻikai kapusi ʻe ʻAseli ʻae kakai ʻo ʻAko, pe ko e kakai ʻo Saitoni, pe ko e kakai ʻo ʻAlapi, pe ko Ekisipi, pe ko Elipa, pe ko ʻAfiki, pe ko Lehopi:
32 So wohnten Assers Söhne mitten unter Kanaanitern, die im Lande blieben, weil man sie nicht vertrieb.
Ka naʻe nofo ʻae kakai ʻAseli mo e kau Kēnani, ʻaia ko e kakai ʻae fonua: he naʻe ʻikai tenau kapusi ʻakinautolu kituaʻā.
33 Naphtali vertrieb nicht die Insassen von Bet Semes noch die von Bet Anat. So wohnte es mitten unter den Kanaanitern, die im Lande blieben. Doch wurden die Einwohner von Bet Semes und Bet Anat ihnen zinsbar.
Pea naʻe ʻikai kapusi ʻe Nafitali ʻae kakai ʻo Pete-Semesi, pe ko e kakai ʻo Pete-ʻAnati; ka naʻe nofo ia mo e kau Kēnani, ko e kakai ʻoe fonua: ka naʻe hoko ʻo tukuhau kiate kinautolu ʻae kakai ʻo Pete-Semesi, pea mo Pete-ʻAnati.
34 Die Amoriter aber drängten Dans Söhne auf das Gebirge; denn sie ließen sie nicht in die Ebene ziehen.
Pea naʻe kapusi ʻe he kau ʻAmoli ʻae fānau ʻa Tani ki he moʻunga: he naʻe ʻikai tenau tuku ʻakinautolu ke ʻalu hifo ki he teleʻa.
35 So gelang es den Amoritern, in Har Cheres, Ajjalon und Saalbin zu bleiben. Als aber die Macht des Josephhauses erstarkte, wurden sie zinsbar.
Ka naʻe maʻu pe ʻae loto ʻoe kau ʻAmoli kenau nofo ʻi he moʻunga ko Elesi ʻi ʻAsaloni, mo Seʻelipimi: ka naʻe mālohi ʻae nima ʻoe fale ʻo Siosefa, ko ia ne nau hoko ʻo tukuhau ai.
36 Das Amoritergebiet aber erstreckte sich von der Skorpionensteige, von dem Felsengebirge, weiter hinauf.
Pea ko hono ngataʻanga ʻoe fonua ʻoe kau ʻAmoli naʻe fai mei he ʻalu hake ki ʻAkilapime, mei he makatuʻu ʻo mole hake.

< Richter 1 >