< 1 Samuel 23 >

1 Da meldete man David: Die Philister belagern eben Kegila und plündern die Tennen.
Pea naʻa nau fakahā kia Tevita ʻo pehē, “Vakai, ʻoku tauʻi ʻe he kakai Filisitia ʻa Kiʻila, ʻonau kaihaʻa mei he ngaahi hahaʻanga.”
2 Da befragte David Jahwe: Soll ich hinziehen und jene Philister schlagen? Jahwe antwortete David: Ziehe hin und schlage die Philister und befreie Kegila!
Pea naʻe fehuʻi ai ʻe Tevita kia Sihova, ʻo pehē, “Te u ʻalu ʻo taaʻi ʻae kakai Filisitia? Pea naʻe pehē ʻe Sihova kia Tevita, ʻAlu, pea taaʻi ʻae kau Filisitia, pea fakamoʻui ʻa Kiʻila.”
3 Aber Davids Leute hielten ihm entgegen: Schweben wir doch schon hier in Juda in Furcht, und nun sollen wir gar vor Kegila ziehen gegen die Scharen der Philister?
Pea naʻe pehē ʻe he kau tangata ʻo Tevita kiate ia, “Vakai, ʻoku mau manavahē ni ʻi Siuta: pea ʻe fēfē hono lahi hake, ʻo kapau te tau hoko ki Kiʻila ke tauʻi ʻae ngaahi tau ʻae kakai Filisitia.”
4 Da befragte David Jahwe noch einmal, und Jahwe gab ihm den Bescheid: Mache dich auf hinab nach Kegila, denn ich werde die Philister in deine Gewalt geben!
Pea naʻe toe fehuʻi ʻe Tevita kia Sihova. Pea naʻe talia ia ʻe Sihova ʻo ne pehē, “Tuʻu ʻo ʻalu hifo ki Kiʻila; he te u tukuange ʻae kakai Filisitia ki ho nima.”
5 Darauf zog David mit seinen Leuten vor Kegila, griff die Philister an, trieb ihr Vieh weg und brachte ihnen eine schwere Niederlage bei. So brachte David den Einwohnern von Kegila Hilfe.
Pea naʻe ʻalu ai ʻa Tevita mo hono kau tangata ki Kiʻila, pea naʻe tauʻi ʻae kau Filisitia, pea fetuku mei ai ʻenau ngaahi fanga manu lalahi, ʻo ne taaʻi ʻakinautolu ʻi he tāmateʻi lahi. Pea naʻe fakamoʻui ʻe Tevita ʻae kakai ʻo Kiʻila
6 Als nämlich Abjathar, der Sohn Ahimelechs, zu david floh, brachte er einen Ephod mit hinab.
Pea ʻi he hola ʻa ʻApiata ko e foha ʻo ʻAhimeleki ki Kiʻila, naʻa ne ʻalu hifo mo e ʻefoti ʻi hono nima.
7 Als nun Saul hinterbracht wurde, David befinde sich in Kegila, rief Saul aus: Gott hat ihn mir in die Hände geliefert; denn indem er sich in eine Stadt mit Thoren und Riegeln begab, hat er sich selbst eingeschlossen.
Pea naʻe tala kia Saula kuo hoko ʻa Tevita ki Kiʻila. Pea naʻe pehē ʻe Saula, “Kuo tuku mai ia ʻe he ʻOtua ki hoku nima; he kuo tāpuni ia ki loto, ʻi heʻene hū ki ha kolo ʻoku ai hano ngaahi matapā mo e ngaahi songo.”
8 Darnach bot Saul das ganze Volk zum Kriege auf, um gegen Kegila zu ziehen zur Belagerung Davids und seiner Leute.
Pea naʻe fekau ʻe Saula ke kātoa fakataha ʻae kakai kotoa pē ke tau, ke ʻalu hifo ki Kiʻila ke tauʻi ʻa Tevita mo hono kau tangata.
9 Als nun David erfuhr, daß Saul Unheil gegen ihn schmiede, da gebot er dem Priester Abjathar: Bringe den Ephod her!
Pea naʻe ʻilo ʻe Tevita ʻoku faʻa fai kovi fakafufū ʻe Saula kiate ia; pea naʻe pehē ʻe ia kia ʻApiata ko e taulaʻeiki, “ʻOmi ki heni ʻae ʻefoti.”
10 Darauf betete David: Jahwe, du Gott Israels! Dein Sklave hat die Kunde vernommen, daß Saul im Sinne hat, gegen Kegila anzurücken, um meinethalben Verderben über die Stadt zu bringen.
Pea naʻe pehē ʻe Tevita, “ʻE Sihova ko e ʻOtua ʻo ʻIsileli, ko e moʻoni kuo fanongo ʻe hoʻo tamaioʻeiki ʻoku tokanga ʻa Saula ke haʻu ki Kiʻila, ke fakaʻauha ʻae kolo koeʻuhi ko au.
11 Werden die Bürger von Kegila mich ihm ausliefern? Wird Saul herabkommen, wie dein Sklave vernommen hat? Jahwe, du Gott Israels, thue das deinem Sklaven kund! Jahwe antwortete: Ja.
‌ʻE tukuange au ʻe he kakai ʻo Kiʻila ki hono nima? ʻE ʻalu hifo ʻa Saula ʻo hangē ko ia kuo ongoʻi ʻe hoʻo tamaioʻeiki? ʻE Sihova ko e ʻOtua ʻo ʻIsileli, ʻoku ou kole kiate koe, ke ke tala ki hoʻo tamaioʻeiki.” Pea naʻe pehē ʻe Sihova, “ʻE ʻalu hifo ia.”
12 Da fragte David: Werden die Bürger von Kegila mich und meine Leute Saul ausliefern? Jahwe antwortete: Ja.
Pea naʻe pehē ʻe Tevita, “ʻE tukuange au mo hoku kakai ʻe he kakai ʻo Kiʻila ki he nima ʻo Saula?” Pea naʻe pehē ʻe Sihova, “Tenau tukuange koe.”
13 Da machte sich David mit seinen Leuten, etwa 600 Mann, auf, und sie verließen Kegila und streiften da und dort umher. Als aber Saul gemeldet wurde, daß David aus Kegila entkommen sei, gab er seinen Zug auf.
Pea naʻe tuʻu hake ʻa Tevita mo hono kau tangata ko e toko onongeau nai, ʻonau hiki mei Kiʻila, ʻonau ʻalu pē ʻi he ngaahi potu ne nau faʻa lava ki ai. Pea naʻe tala kia Saula kuo hola ʻa Tevita mei Kiʻila; pea ne tuku ai ʻene ʻalu ki ai.
14 Nun hielt sich David in der Wüste auf Berghöhen auf und er hielt sich auf dem Gebirge in der Wüste Siph auf, und Saul suchte ihn die ganze Zeit; aber Gott gab ihn nicht in seine Gewalt.
Pea nofo ʻa Tevita ʻi he toafa ʻi he ngaahi toitoiʻanga mālohi, ʻo nofo ʻi he moʻunga ʻi he toafa ʻo Sifi. Pea naʻe kumi ia ʻe Saula ʻi he ʻaho kotoa pē, ka naʻe fakamoʻui ia ʻe he ʻOtua mei hono nima.
15 David aber geriet in Angst, als Saul auszog, ihm nach dem Leben zu trachten. David war nämlich in Hores in der Wüste Siph.
Pea naʻe mamata ʻa Tevita kuo haʻu kituʻa ʻa Saula ke kumi ʻene moʻui: pea naʻe ʻi he toafa ʻo Sifi ʻa Tevita ʻi he vaoʻakau.
16 Sauls Sohn Jonathan aber machte sich auf und ging zu David nach Hores und machte ihn wieder mutig in Gott
Pea naʻe tuʻu hake ʻa Sonatane ko e foha ʻo Saula ʻo ʻalu kia Tevita ki he loto vaoʻakau, ʻo ne fakamālohi hono nima ʻi he ʻOtua.
17 und redete ihm zu: Fürchte dich nicht, denn mein Vater saul wird dich nicht in seine Gewalt bekommen, sondern du wirst König über Israel werden, und ich werde der Zweite nach dir sein - auch mein Vater Saul weiß das.
Pea ne pehē kiate ia, “ʻOua naʻa ke manavahē: he ko e nima ʻo Saula ko ʻeku tamai ʻe ʻikai te ne ʻilo koe; pea te ke hoko ko e tuʻi ʻi ʻIsileli, pea ko au te u hoko kiate koe; pea ʻoku ʻilo foki ia ʻe heʻeku tamai ko Saula.”
18 Da schlossen beide einen Bund vor Jahwe. David aber blieb in Hores, während Jonathan nach Hause ging.
Pea ne na fefuakava ʻaki ʻakinaua ʻi he ʻao ʻo Sihova: pea naʻe nofo ʻa Tevita ʻi he vaoʻakau, kae ʻalu ʻa Sonatane ki hono fale.
19 Die Siphiter aber gingen zu Saul nach Gibea hinauf und sprachen: Weißt du wohl, daß David sich bei uns auf den Berghöhen in Hores verborgen hält, in Gibeath Hahachila, südlich von der Einöde?
Pea naʻe toki ʻalu hake ʻae kakai Sifi kia Saula ki Kipea, ʻo pehē, “ʻIkai ʻoku toitoi ʻa Tevita ʻiate kimautolu ʻi he ngaahi toitoiʻanga mālohi ʻi he loto vaoʻakau, ʻi he moʻunga ʻo Hakila, ʻaia ʻoku ʻi he potu tonga ʻo Sesimoni?
20 Nun denn, sobald es dir beliebt, o König, herzukommen, komme her: unsere Sache wird es dann sein, ihn dem König auszuliefern!
Pea ko eni, ʻE tuʻi, ke ke ʻalu hifo ʻo fakatatau ki he holi kotoa pē ʻa ho loto: pea ko ʻemau ngāue ia ke tukuange ia ki he nima ʻoe tuʻi.”
21 Saul erwiderte: Mögt ihr von Jahwe gesegnet werden, weil ihr Mitgefühl mit mir gehabt habt.
Pea naʻe pehē ʻe Saula, “Ke monūʻia ʻakimoutolu ʻia Sihova; he ʻoku mou angaʻofa mai kiate au.
22 Wohlan denn! gebt ferner acht und erkundet schleunigst seinen Aufenthalt, woselbst sein Fuß weilt, denn man hat mir gesagt, er sei sehr listig.
Pea ko eni, ʻoku ou kole kiate kimoutolu, mou tokonaki, pea ʻilo mo mamata ki he potu ʻaia ʻoku ʻi ai hono vaʻe, pea ko hai naʻa ne mamata kiate ia ʻi ai: he kuo tala kiate au ʻoku ne fai fakapotopoto ʻaupito.
23 Und kundschaftet aus, was von Schlupfwinkeln vorhanden ist, an denen er sich versteckt hält, und bringt mir zuverlässigen Bescheid, daß ich mit euch gehe. Ist er im Lande, so werde ich ihn unter allen Tausenden Judas ausfindig machen!
Ko ia mou vakai, pea ʻilo lelei ʻa hono ngaahi toitoiʻanga kotoa pē, ʻaia ʻoku ne fufū ai ia, pea mou toe haʻu kiate au, ʻo fakapapau, pea te tau ō mo au: pea ʻe hoko ʻo pehē, kapau ʻoku ʻi he fonua ia, te u fakatotolo ia ʻi he ngaahi toko afe ʻo Siuta.”
24 Da machten sie sich vor Saul her auf den Weg nach Siph. David aber befand sich gerade mit seinen Leuten in der Wüste Maon, in der Steppe, südlich von der Einöde.
Pea naʻa nau tuʻu hake ʻo ʻalu ki Sifi, ʻo muʻomuʻa ʻia Saula: ka naʻe ʻi he toafa ʻo Maoni ʻa Tevita mo hono kau tangata, ʻi he tafangafanga ʻi he potu tonga ʻo Sesimoni.
25 Als aber Saul mit seinen Leuten sich aufmachte, ihn zu suchen, hinterbrachte man es David, und er zog hinab zu dem Felsen, der in der Wüste Maon liegt. Das vernahm Saul und setzte david in die Wüste Maon nach.
Pea naʻe ʻalu foki ʻa Saula mo hono kau tangata ko hono kumi. Pea naʻa nau tala kia Tevita: ko ia naʻe ʻalu hifo ai ia mei he maka, pea nofo ʻi he toafa ʻo Maoni. Pea naʻe fanongo ʻa Saula ki ai, pea kumi ʻe ia kia Tevita ʻi he toafa ʻo Maoni.
26 Da marschierte nun Saul mit seinen Leuten an der einen, und David mit seinen Leuten an der anderen Seite des Gebirgs, wobei David sich angstvoll beeilte, Saul zu entrinnen, während Saul mit seinen Leuten im Begriffe stand, David und seine Leute zu umgehen, um ihrer habhaft zu werden,
Pea naʻe ʻalu ʻa Saula ʻi he potu ʻe taha ʻoe moʻunga, pea ko Tevita mo hono tau tangata naʻa nau ʻalu ʻi hono potu ʻe taha ʻoe moʻunga: pea naʻe fakatoʻotoʻo ʻa Tevita ke ʻalu mamaʻo ko ʻene manavahē kia Saula; ka naʻe ʻākilotoa mo kāpui ʻa Tevita mo hono kakai ʻe Saula mo hono kakai ke maʻu ʻakinautolu.
27 als plötzlich ein Bote bei Saul eintraf mit der Meldung: Mache dich schleunigst auf den Weg, denn die Philister sind ins Land eingebrochen!
Ka naʻe haʻu ʻae tangata fekau kia Saula, ʻo pehē, “Ke ke fakatoʻotoʻo, pea haʻu, he kuo hoko ʻae tau ʻae kau Filisitia, ki he fonua.”
28 Da stand Saul von der Verfolgung Davids ab und zog den Philistern entgegen. Daher nennt man jene Örtlichkeit Fels der Abteilungen.
Ko ia naʻe foki ai ʻa Saula mei heʻene tuli ʻa Tevita, ʻo ne ʻalu ke tuli ʻae kau Filisitia: ko ia naʻe ui ai ʻae potu ko ia ko Sela-Hamalikoti.
29 David zog von dort herauf und hielt sich auf den Berghöhen von Engedi auf.
Pea naʻe ʻalu hake mei ai ʻa Tevita, ʻo nofo ʻi he ngaahi potu toitoiʻanga mālohi ʻi Eni-Keti.

< 1 Samuel 23 >