< Fakamaau 11 >

1 Pea ko Sefita ko e tangata Kiliati, ko e tangata toʻa lahi, pea ko e tama ia ʻae fefine angahala: pea ko e foha ʻo Kiliati ʻa Sefita.
Or Jephté, le Galaadite, était un homme fort et vaillant. Il était fils d'une prostituée. Galaad devint le père de Jephthé.
2 Pea naʻe fanauʻi ʻe he uaifi ʻo Kiliati ʻae ngaahi tama; pea naʻe tupu hake ʻae ngaahi tama ʻa hono uaifi, pea naʻa nau kapusi ʻa Sefita, ʻonau pehē kiate ia, “ʻE ʻikai te ke hoko koe ki ha meʻa ʻi he fale ʻo ʻetau tamai: he ko e tama koe ʻae fefine kehe.”
La femme de Galaad lui enfanta des fils. Lorsque les fils de sa femme grandirent, ils chassèrent Jephté et lui dirent: « Tu n'hériteras pas dans la maison de notre père, car tu es le fils d'une autre femme. »
3 Pea naʻe hola ai ʻa Sefita mei hono ngaahi kāinga, pea nofo ia ʻi he fonua ko Topi: pea naʻe kātoa kia Sefita ʻae kau tangata launoa, ʻonau ʻalu fano mo ia.
Alors Jephté s'enfuit de chez ses frères et s'installa dans le pays de Tob. Des hors-la-loi se joignirent à Jephté, et ils sortirent avec lui.
4 Pea fuoloaange mo ʻene hoko ʻo pehē, naʻe te u tau ʻae fānau ʻa ʻAmoni ki ʻIsileli.
Quelque temps après, les fils d'Ammon firent la guerre à Israël.
5 Pea ʻi he te u tau ʻae fānau ʻa ʻAmoni ki ʻIsileli, pea pehē, naʻe ʻalu ʻae kau mātuʻa ʻo Kiliati ke ʻomi ʻa Sefita mei he fonua ko Topi:
Lorsque les enfants d'Ammon firent la guerre à Israël, les anciens de Galaad allèrent chercher Jephté au pays de Tob.
6 Pea naʻa nau pehē kia Sefita, “Haʻu koe, ʻo hoko ko homau ʻeikitau, koeʻuhi ketau tauʻi ʻae fānau ʻa ʻAmoni.”
Ils dirent à Jephté: « Viens et sois notre chef, afin que nous combattions les enfants d'Ammon. »
7 Pea naʻe pehē ʻe Sefita ki he kau mātuʻa ʻo Kiliati, “ʻIkai naʻa mou fehiʻa kiate au, pea kapusi au mei he fale ʻo ʻeku tamai? Pea ko e hā kuo mou haʻu ai kiate au ʻi hoʻomou tuʻutāmaki?”
Jephté dit aux anciens de Galaad: « Ne m'avez-vous pas haï et chassé de la maison de mon père? Pourquoi venez-vous à moi maintenant, alors que vous êtes dans la détresse? »
8 Pea pehē ʻe he kau mātuʻa ʻo Kiliati kia Sefita, “Ko ia ʻoku mau toe kumi ni kiate koe, koeʻuhi ke tau ō, pea tauʻi ʻae fānau ʻa ʻAmoni, pea ke hoko ko homau ʻeiki ʻi he kakai kotoa pē ʻo Kiliati.”
Les anciens de Galaad dirent à Jephté: « C'est pourquoi nous nous sommes tournés vers toi maintenant, afin que tu ailles avec nous combattre les enfants d'Ammon. Tu seras notre chef sur tous les habitants de Galaad. »
9 Pea naʻe pehē ʻe Sefita ki he kau mātuʻa ʻo Kiliati, “Kapau ʻoku mou ʻave au ki hoku fonua ke u tauʻi ʻae fānau ʻa ʻAmoni, pea tukuange ʻakinautolu ʻe Sihova ʻi hoku ʻao, te u hoko moʻoni ai ko homou ʻeiki?”
Jephté dit aux anciens de Galaad: « Si vous me ramenez chez vous pour combattre les enfants d'Ammon, et que Yahvé les livre devant moi, serai-je votre chef? »
10 Pea pehē ʻe he kau mātuʻa ʻo Kiliati kia Sefita, “Ke ʻafio ʻe Sihova kiate kitaua, ʻo kapau ʻe ʻikai te mau fai ʻo hangē ko hoʻo lea.”
Les anciens de Galaad dirent à Jephté: « Yahvé sera témoin entre nous. Nous ferons ce que tu dis. »
11 Pea naʻe toki ʻalu ʻa Sefita mo e kau mātuʻa ʻo Kiliati, pea fakanofo ia ʻe he kakai ko e pule mo e ʻeikitau kiate kinautolu: pea naʻe fai ʻe Sefita ʻene ngaahi lea kotoa pē ʻi he ʻao ʻo Sihova ʻi Misipa.
Et Jephté s'en alla avec les anciens de Galaad, et le peuple l'établit comme chef et chef des anciens. Jephthé prononça toutes ses paroles devant Yahvé à Mitspa.
12 Pea naʻe fekau ʻe Sefita ʻae kau talafekau ki he tuʻi ʻoe fānau ʻa ʻAmoni, ʻo pehē, “Ko e hā haʻo kau kiate au koeʻuhi kuo ke haʻu ai ke tauʻi au ʻi hoku fonua?”
Jephté envoya des messagers au roi des enfants d'Ammon, en disant: « Qu'as-tu à faire de moi, pour que tu viennes me voir afin de combattre mon pays? »
13 Pea naʻe lea ʻae tuʻi ʻoe fānau ʻa ʻAmoni ki he kau talafekau ʻa Sefita, ʻo pehē, “Ko e meʻa ʻi he faʻaoa ʻe ʻIsileli hoku fonua, ʻi heʻenau haʻu mei ʻIsipite, mei ʻAlanoni ʻo aʻu ki Sapoki, pea hoko ki Sioatani: ko ia ke ke toe tuku mai fiemālie pē ʻae ngaahi fonua ko ia.”
Le roi des enfants d'Ammon répondit aux messagers de Jephté: « Parce qu'Israël a pris mon pays quand il est monté d'Égypte, depuis l'Arnon jusqu'au Jabbok et au Jourdain. Maintenant, rétablissez donc ce territoire de façon pacifique. »
14 Pea naʻe toe fekau ʻe Sefita ʻae kau talafekau ki he tuʻi ʻoe fānau ʻa ʻAmoni:
Jephthé envoya de nouveau des messagers au roi des enfants d'Ammon,
15 Pea ne pehē kiate ia, ʻoku pehē ʻe Sefita, “Naʻe ʻikai faʻaoa ʻe ʻIsileli ʻae fonua ʻo Moape, pe ko e fonua ʻoe fānau ʻa ʻAmoni:
et il lui dit: « Jephthé dit: Israël n'a pas pris le pays de Moab ni le pays des enfants d'Ammon;
16 Ka ʻi he ʻalu hake ʻa ʻIsileli mei ʻIsipite, pea fononga ʻo ʻasi ʻi he toafa mo e tahi Kulokula, pea hoko ki Ketesi;
mais, lorsqu'ils sont montés d'Égypte, qu'Israël a traversé le désert jusqu'à la mer Rouge et qu'il est arrivé à Kadès,
17 Naʻe fekau ai ʻe ʻIsileli ki he tuʻi ʻo ʻItomi, ʻo pehē, ʻOku ou kole kiate koe, tuku ke u ʻalu ʻi ho fonua: ka naʻe ʻikai tokanga ki ai ʻae tuʻi ʻo ʻItomi. Pea naʻe pehē pe ʻenau fekau ki he tuʻi ʻo Moape: ka naʻe ʻikai loto ia ki ai: pea naʻe nofo pe ʻa ʻIsileli ʻi Ketesi.
Israël a envoyé des messagers au roi d'Édom, en disant: « Laisse-moi passer par ton pays », mais le roi d'Édom n'a pas écouté. Mais le roi d'Édom n'écouta pas. Il envoya aussi des messagers au roi de Moab, mais celui-ci refusa, et Israël resta à Cadès.
18 Naʻa nau ʻalu ai pe ʻi he toafa, pea foliaki ʻae fonua ko ʻItomi, pea mo e fonua ʻo Moape, ʻonau hoko ʻo ofi ki he fonua ʻo Moape ʻi he potu hopoʻangalaʻā, pea ʻapitanga ʻi he potu ʻe taha ʻo ʻAlanoni, ka naʻe ʻikai hoko ki loto ʻi he veʻe fonua ʻo Moape: he ko e ngataʻanga ʻo Moape ʻa ʻAlanoni.
Ils traversèrent le désert, contournèrent le pays d'Édom et le pays de Moab, passèrent à l'est du pays de Moab et campèrent de l'autre côté de l'Arnon, mais ils n'entrèrent pas dans le territoire de Moab, car l'Arnon était la frontière de Moab.
19 Pea naʻe fekau ʻe ʻIsileli ʻae kau talafekau kia Sihoni ko e tuʻi ʻoe kau ʻAmoli, ko e tuʻi ʻo Hesiponi: pea naʻe pehē ʻe ʻIsileli kiate ia, ʻOku mau kole kiate koe, ke ke tuku ke mau ʻalu atu ʻi ho fonua ki hoku potu.
Israël envoya des messagers à Sihon, roi des Amoréens, roi de Heshbon, et lui dit: « Laisse-nous passer par ton pays jusqu'à chez moi ».
20 Ka naʻe ʻikai tui ʻa Sihoni ke tuku ʻa ʻIsileli ke ʻalu ʻi hono fonua: ka naʻe tānaki ʻe Sihoni hono kakai kotoa pē ʻo ʻapitanga ʻi Sehasi, ke tauʻi ʻa ʻIsileli.
Mais Sihon n'eut pas confiance en Israël pour passer par sa frontière; Sihon rassembla tout son peuple, campa à Jahaz et combattit Israël.
21 Pea naʻe tukuange ʻe Sihova ko e ʻOtua ʻo ʻIsileli, ʻa Sihoni mo hono kakai kotoa pē ki he nima ʻo ʻIsileli, pea naʻa nau taaʻi ʻakinautolu: pea naʻe maʻu ʻe ʻIsileli ʻae fonua kotoa pē ʻoe kau ʻAmoli, ko e kakai ʻoe fonua.
Yahvé, le Dieu d'Israël, livra Sihon et tout son peuple entre les mains d'Israël, qui les battit. Israël posséda tout le pays des Amoréens, les habitants de ce pays.
22 Pea naʻa nau maʻu ʻae ngaahi fonua kotoa pē ʻoe kau ʻAmoli, mei ʻAlanoni ʻo aʻu atu ki Sapoki, pea mei he toafa ʻo hoko ki Sioatani.
Ils possédèrent toute la frontière des Amoréens, depuis l'Arnon jusqu'au Jabbok, et depuis le désert jusqu'au Jourdain.
23 Ko ia ko Sihova ko e ʻOtua ʻo ʻIsileli kuo ne kapusi ʻae kakai ʻAmoni, mei he ʻao ʻo hono kakai ko ʻIsileli, pea ʻoku lelei ke ke maʻu ia ʻe koe?
Et maintenant que Yahvé, le Dieu d'Israël, a dépossédé les Amoréens de devant son peuple d'Israël, ne devriez-vous pas les posséder?
24 ‌ʻIkai te ke maʻu ʻaia ʻoku foaki ʻe Kimosi ko ho ʻotua kiate koe? Ko ia ko kinautolu kotoa pē ʻe kapusi ʻe Sihova ko homau ʻOtua mei homau ʻao, ko kinautolu te mau maʻu.
Ne posséderez-vous pas ce que Chemosh, votre dieu, vous donne à posséder? Ainsi, ceux que Yahvé notre Dieu a dépossédés devant nous, nous les posséderons.
25 Pea ko eni, ʻoku ke lelei hake koe ʻia Pelaki ko e foha ʻo Sipoa ko e tuʻi ʻo Moape? Naʻe fekuki ia mo ʻIsileli pe ʻikai? Pe naʻa ne tauʻi ʻa ʻIsileli?
Es-tu meilleur que Balak, fils de Zippor, roi de Moab? A-t-il jamais lutté contre Israël, ou a-t-il jamais combattu contre eux?
26 Naʻe nofo ʻa ʻIsileli ʻi Hesiponi mo hono ngaahi kolo, pea ʻi ʻAloeli mo hono ngaahi kolo, pea ʻi he ngaahi kolo ʻoku tuʻu ʻi hono ngaahi ngataʻanga ʻoe fonua ʻo ʻAlanoni, ʻi he taʻu ʻe tolungeau? Ko e hā naʻe ʻikai te mou toe maʻu ʻakinautolu ʻi he ngaahi kuonga ko ia?
Israël a habité pendant trois cents ans à Hesbon et dans ses villes, à Arœr et dans ses villes, et dans toutes les villes qui sont sur le bord de l'Arnon! Pourquoi ne les as-tu pas récupérées pendant ce temps?
27 Ko ia naʻe ʻikai te u fai angahala kiate koe, ka ʻoku ke fai kovi kiate au ʻi hoʻo fie tauʻi au: ko Sihova ko e fakamaau, ke fakamaau ʻe ia he ʻaho ni koeʻuhi ko e fānau ʻa ʻIsileli mo e fānau ʻa ʻAmoni.”
Je n'ai donc pas péché contre toi, mais tu me fais du tort en me faisant la guerre. Que Yahvé le Juge soit aujourd'hui juge entre les enfants d'Israël et les enfants d'Ammon. »
28 Ka naʻe ʻikai tokanga ʻae tuʻi ʻoe fānau ʻa ʻAmoni ki he ngaahi lea ʻa Sefita, ʻaia naʻa ne fekau kiate ia.
Mais le roi des fils d'Ammon n'écouta pas les paroles de Jephté qu'il lui avait envoyées.
29 Pea naʻe hoko ʻae Laumālie ʻo Sihova kia Sefita, pea naʻe ʻalu atu ia ʻi Kiliati, mo Manase, pea ʻalu atu ʻi Misipa ʻo Kiliati, pea ʻalu ʻi Misipa ʻo Kiliati ʻo hoko atu ki he fānau ʻa ʻAmoni.
Et l'Esprit de Yahvé vint sur Jephté, et il passa sur Galaad et Manassé, et passa sur Mitspa de Galaad, et de Mitspa de Galaad il passa aux fils d'Ammon.
30 Pea naʻe lea ʻa Sefita ʻaki ʻae fuakava kia Sihova, ʻo ne pehē, “Kapau te ke tukuange moʻoni ʻae fānau ʻa ʻAmoni ki hoku nima,
Jephté fit un vœu à Yahvé et dit: « Si tu livres effectivement les enfants d'Ammon entre mes mains,
31 pea ʻe pehē, ko ia ʻe hū kituʻa mei he matapā ʻo hoku fale ke fakafetaulaki kiate au ʻi heʻeku liu mai ʻi he fiemālie mei he fānau ʻa ʻAmoni, ʻe ʻa Sihova moʻoni ia, pea te u ʻatu ia ko e feilaulau tutu.”
tout ce qui sortira des portes de ma maison pour venir à ma rencontre lorsque je reviendrai en paix des enfants d'Ammon appartiendra à Yahvé, et je l'offrirai en holocauste. »
32 Pea naʻe ʻalu ai ʻa Sefita ki he fānau ʻa ʻAmoni ke tauʻi ʻakinautolu: pea naʻe tukuange ʻakinautolu ʻe Sihova ki hono nima.
Jephthé passa chez les enfants d'Ammon pour les combattre, et l'Éternel les livra entre ses mains.
33 Pea ne taaʻi ʻakinautolu mei ʻAloeli, ʻo hoko atu ki Minite, ko e kolo ʻe uofulu, ʻo aʻu atu ki he toafa ʻoe ngoue vaine, ʻi he tā lahi ʻaupito. Pea naʻe pehē hono fakavaivai ʻoe fānau ʻa ʻAmoni ʻi he ʻao ʻoe fānau ʻa ʻIsileli.
Il les battit depuis Arœr jusqu'à Minnith, soit vingt villes, et jusqu'à Abelcheramim, avec une très grande défaite. Ainsi les enfants d'Ammon furent soumis devant les enfants d'Israël.
34 Pea naʻe haʻu ʻa Sefita ki hono fale ʻi Misipi, pea vakai, naʻe haʻu kituʻa hono ʻofefine mo e ngaahi kihiʻi lali tatangi mo e meʻe ke fakafetaulaki kiate ia: pea ko hono ʻofefine pe taha ia; naʻe ʻikai hano foha pe ʻofefine ka ko ia pe.
Jephté arriva à Mitspa, dans sa maison. Et voici que sa fille sortit à sa rencontre, avec des tambourins et des danses. Elle était son unique enfant. En dehors d'elle, il n'avait ni fils ni fille.
35 Pea ʻi heʻene mamata kiate ia, naʻa ne haehae hono kofu, ʻo ne pehē, “ʻOiauē, hoku ʻofefine! Kuo ke fakavaivai ʻaupito au, ko e tokotaha koe ʻokinautolu ʻoku fakamamahi kiate au: he kuo faai hoku ngutu kia Sihova, pea ʻoku ʻikai te u faʻa foki kimui.”
Lorsqu'il la vit, il déchira ses vêtements et dit: « Hélas, ma fille! Tu m'as fait tomber bien bas, et tu es de ceux qui me troublent; car j'ai ouvert ma bouche à Yahvé, et je ne peux plus reculer. »
36 Pea naʻe pehē ʻe ia kiate ia, “ʻA ʻeku tamai, kapau kuo ke lea ʻaki ho ngutu kia Sihova, ke ke fai kiate au ʻo hangē ko ia kuo haʻu mei ho ngutu; he kuo fai ʻe Sihova ʻae totongi maʻau ki ho ngaahi fili, ʻio, ʻae fānau ʻa ʻAmoni.”
Elle lui dit: « Mon père, tu as ouvert ta bouche à l'Éternel; fais-moi selon ce qui est sorti de ta bouche, car l'Éternel s'est vengé pour toi de tes ennemis, les fils d'Ammon. »
37 Pea pehē ʻe ia ki heʻene tamai, “Tuku ke fai ʻae meʻa ni koeʻuhi ko au: tuku au ʻi he māhina ʻe ua, ke u feʻaluʻaki ʻi he ngaahi moʻunga ʻo tēngihia hoku tāupoʻou, ʻeau mo hoku kau fefine.”
Elle dit alors à son père: « Que cela se fasse pour moi. Laisse-moi deux mois, afin que je parte, que je descende sur les montagnes et que je pleure ma virginité, moi et mes compagnes. »
38 Pea naʻe pehē ʻe ia, “ʻAlu.” Pea naʻa ne fekau ia ke ʻalu ʻi he māhina ʻe ua: pea ʻalu ia mo hono kau fefine, ʻo tēngihia hono tāupoʻou ʻi he ngaahi moʻunga.
Il dit: « Va. » Il la renvoya pour deux mois; elle partit, elle et ses compagnes, et pleura sa virginité sur les montagnes.
39 Pea ʻi he ngataʻanga ʻoe māhina ʻe ua, naʻe pehē, naʻe liu mai ia ki heʻene tamai, pea naʻa ne fai kiate ia ʻo fakatatau ki heʻene fuakava naʻa ne fai: pea naʻe ʻikai te ne ʻilo ha tangata.
Au bout de deux mois, elle revint chez son père, qui fit avec elle le vœu qu'il avait fait. Elle était vierge. C'est devenu une coutume en Israël
40 Pea naʻe fai maʻu ʻae anga ko ia ʻi ʻIsileli, ʻi he ʻalu ʻae ngaahi ʻofefine ʻi ʻIsileli ʻi he ʻaho ʻe fā ʻi he taʻu kotoa pē tukufakaholo ke tēngihia ʻae ʻofefine ʻo Sefita ko e tangata Kiliati.
que les filles d'Israël allaient chaque année célébrer la fille de Jephté, le Galaadite, quatre jours par an.

< Fakamaau 11 >